david-cameron-donald-tusk

“Some people don’t like Mr Cameron. Mr Cameron and his cube of air. He doesn’t seem to know where to put that thing down. He can’t find a place for it. I think the reason he can’t get rid of it is because it contains the essence of the Big Society, and nobody wants that shit.”

Dylan Moran

“The reason I talk to myself is because I’m the only one whose answers I accept.”
George Carlin

Kultuur, meid ümbritsev keskkond, vaadeldav maailma osa on just nagu õhk. See on igalpool ja me oleme selle sees. Ebateadlikult hingame  selle maailma sisse, higame välja. Sissehingatud maailma sees on lämmastik, hapnik, argoon, süsihappegaas, kultuur, arvamused. Me hingame välja sama ainetega substantsi ja samal ajal on see juba teine mateeria. Selle protsessi saab leida elu ja maailma igalt tasandilt, need reeglid kehtivad  nii rakuteaduses kui kosmoses.

Me elame autonoomsuse ajal. Igaüks, nii riik kui isik, on vaba, sõltumatu, iseseisev, autokefaalne ja omaette. Kõik võistlevad oma piiride eest, et blokeerida ennast teistsugustest. Teistsugused mõtted, teistsugused harjumused, sõnakasutus, arvamused isiksuse tasandil; poliitikahuvi, religioon, emakeel, väärtused, seksuaalne orientatsioon sügavamal tasandil. Kõike seda tajutakse ähvardusena. Oma väikese maailmakese säilitamise nimel kasutavad inimesed ja ühiskonnad  vahendeid nagu ksenofoobia, stereotüübid ja sallimatus. Need on vaid kaitsemehhanismid, aga tegelikult keerab see meie vastu. See viib globaalse sulgemiseni. Nendel võistlejatel on sarnased põhjused – seista iseenda eest. Entroopia viib aga alati ühele tagajärjele – kui süsteem ei ole interaktsioonis teistega, hävitab ta iseennast. Kui kasutada ülaltoodud analoogiat – hingeldab.

Avatud süsteemid on rohkem elus tänu interaktsioonile. “Süsteemide piirid peavad olema läbipaistvad ja läbilaskvad”. Kinnine süsteem (ühiskond või inimene) on nagu muhk avatud maailma peal. Avatud süsteemid ei ole alasti süsteemid, need on alati riides. See riide kaitseb, soojendab, aga samal ajal annab kehale hingata, ei takista interaktsiooni.

Õhk, mida hingame sisse, see ei ole “meie oma”. Seal on midagi võõrast, aga just see võõras on meie jaoks elutähtis.breathing

Miks mitte kedagi ei taha Mr Cameron`i õhukuubi? Võib olla on see liiga keeruline. Kirjutasin sellest oma eelmises postituses. Kõik algab keelest. “Miks ma pean nende keelt õppima?” küsib venelane eesti keele kohta. “Miks ma pean nende keelt õppima?” küsib eestlane vene keele kohta. Miks? On ju tore oma muhkis elada. Me ise oleme oma Raudse Esiriie ehitajad või lammutajad, meie sisene Berliini Müür on meie valik.

berlin wall comes down


 

ISIKLIK CONTENT: Mõnedel juhtumitel ei piisa inimestele teiste inimeste keeleoskusest ja nad näitavad kohe näpuga, parandavad või hakkavad rääkima teises keeles. Mõnes mõttes võiks see olla viisakus, aga mitte alati. Näiteks mina. Ma tean, et mul on natuke võõrapärane hääldus. See ei ole kõige parem või kõige hullem, aga kui ma räägin vene, eesti või inglise keeles saab inimene aru, mis on nendest kolmest minu emakeel (on ka sellised, kes kiitsid hästi minu eesti ja inglise keeleoskuse). Aga ma oskan ju natuke. Mis siis, et ma ei võta sõna seminarides, sest on oht, et minu ütlusest sünnib diskussioon ja ma ei oska ennast piisavalt hästi väljendada. Tahan jagada oma kogemuse, mida kogen aeg-ajalt teeninduse sfääri töötajatega. Kui räägin eestlasega eesti keeles küsivad mõned: “kas te ikka oskate eesti keelt?”. Olukord on minu jaoks naljakas ka sellepärast, et  nad küsivad seda reeglina siis, kui me vestleme juba paar minutit. Mõned hakkavad minuga rääkima vene keeles ja, nagu näitab minu kogemus, nende vene keel on natuke viletsam kui minu eesti keel. Selle aasta kõige haavav kogemus: mulle helistab EMT telefonimüüja, et pakkuda mulle midagi väga head ja huvitavat. Juhtus selline dialoog:

Müüja: Tere.

Mina: Tere päevast.

Müüja: Minu nimi on unustatud nimi ja helistan Teile EMT-st.

Mina: Väga meeldiv. Mida te tahate mulle pakkuda?

Müüja: … Oodake, aga Teie ei oska ju eesti keelt (paneb telefoni kõrvale ja kutsub kolleegi: “Tatjana*, venelane!”).

* – vene unustatud nimi. “Tatjana” on toodud väljendi terviklikkuseks.

Pärast seda ütlesin ma viisakalt, et ei ole huvitatud nende teenustest.

Ta ei küsinud isegi, ta teadis juba täpselt, et mina ei oska eesti keelt. Võib olla ta otsustas, et need 9 sõna ongi minu sõnavara ja rohkem ma ei osanud öelda, ta kutsus oma kolleegi ainult sellepärast et päästa mind ebamugavast olukorrast. Sellised olukorrad on küll erandid, aga see juhtub.

Hingan sisse, hingan välja.

6a20bbface

 

Advertisements